Ameerika Ühendriikide presidendi ametisseastumise kõne võib minna kõnekunsti ajalukku, olla sisuliselt tähendusrikas, mõlemat korraga või mitte kumbagi. Maailma tähelepanu on nendele mõneteist minuti jooksul öeldud sõnadele garanteeritud kõigest olenemata. Reedel andis ametivande ja pidas sellele järgnenud sõnavõtu USA 45. president Donald John Trump.

Kõne kestis ajaliselt küll kuusteist ja poolt minutit, kuid koosnes vaid 1273 sõnast 87-s lauses ning oli seega sisuliselt lühem kõigist viimaste kümnendite jooksul peetud presidentide ametisseastumise kõnedest. Ajaliselt lisasid kõnele pikkust aplausid, mida president Trump kuulajatelt ootas sagedaste pauside ja intonatsiooniga. Tegemist ei ole Trumpi ainsana eristava kõnepidamise stiiliga, kuid nii rohkelt ei ole seda kõnetehnilist võtet varem ükski president kasutanud.

Kõnes olevate lausete pikkust ja sõnade keerukust arvestavad algoritmid hindasid kõne mõistetavuse 9.-10. klassi tasemele. Ronald Reagani, Jimmy Carteri, Bill Clintoni ja muidugi Barack Obama kõnedele jääb see alla, kuid pole siiski ajaloos pretsedenditu – ka George Bush seenior eelistas lihtsamat keelekasutust, kuigi tema ametisseastumise kõne oli enam kui kaks korda pikem. Lihtsalt rääkimine pole ilmtingimata probleemne. Kõik sõltub sellest, keda kõnetada soovitakse.

President Trumpi hääletoon ja kehakeel olid kõnet pidades leebelt öeldes jõulised. Kunagi varem ei ole Kapitooliumi lääneküljelt Washingtoni monumendi suunas kõnet pidades nii palju kuulajate poole näpuga näidatud, rusikat õhku tõstetud ega nii suurt osa kõnest peetud häält tõstes. Enesekindlusest kõnelevat lemmikžesti – pöidla ja nimetissõrme kokkusurumist – saime samuti kõne jooksul näha pea lugematu arv kordi. See rõhutav liigutus kinnitas veelkord, et tegemist oli vähem ühtlase kõnega ja rohkem kuulajatele dikteeritud populistlike jutupunktidega.

Üllatusi pakkus kõne sisulises võtmes. Näiteks ei ole ükski varasem president ametisseastumise kõne alguses jätnud tänamata eelmist presidenti riigile ja rahvale osutatud teenistuse eest. President Trumpi tänusõnad Obamadele olid üksnes toetuse eest võimu üleandmisel. Samuti oli president Trump jätnud kõnest välja väga mitmeid viiteid, milleta varasemalt pole sedalaadi kõnesid USA-s ettegi kujutatud. Mitte kordagi ei mainitud ega tsiteeritud kõnes ei konstitutsiooni ega iseseisvusdeklaratsiooni. Tegemata jäeti ka mistahes viide või kummardus juudikogukonnale.

Mitmes plaanis oli kõne sisemiselt vastuoluline. Esimest korda Ameerika ajaloos tänas värske president kõne alguses maailma rahvast, kuid see oli ka peaaegu ainus maailma kontekst kõnes. Ülejäänud sõnumid olid kõik ameeriklastele ja kaks korda hüütud fraas „America first!” jääbki ilmselt selle kõne mitteametliku pealkirjana ajalukku. Veel rääkis president Trump oma kõne ühes osas ühtsusest, kuid vastandas teisal eliiti ja tavainimest, poliitikuid ja rahvast. Sarnaselt paljudele oma eelkäiatele rõhutas ka Donald Trump rahuliku võimuvahetuse märgilist tähendust, kuid tänavatel ja südametes üle Ameerika oli seda rahu üsna vähe. Kõnega samal ajal ajas politsei Washingtoni tänavatel pisargaasiga meeleavaldajaid laiali.

Veidi hirmutav oli see kõne ka. Väga mitmel korral kasutas president kõne lubadustes absolutiseerivaid fraase „mitte kunagi enam” ja „alatiseks”, unustades justkui, et nelja aasta pärast on uued valimised. Ühtsusest rääkides võttis Donald Trump küll tagasi mõned varasemad rassistlikud kommentaarid, öeldes, et nahavärvist olenemata on kõik ameeriklased patriotismis võrdsed, kuid ta ilmestas seda kõnekujundiga „me kõik veritseme ühte ja sama punast patriootide verd”. Kui siia taustale tuua veel tema meeskonna väidetav taotlus kasutada ametisseastumise tseremoonial tanke, millest sõjavägi küll keeldus, ei ole avalduv pilt just rõõmustav.

Põhiliste sisuliste sõnumite poolest on ka teised analüütikud välja toonud, et suuresti kordus kampaaniakõnedes kuuldu. Tasub siiski tähele panna, et viimase kolmekümne aasta jooksul pole ükski president pidanud avakõnet rääkimata teedest ja koolidest, sõjaväest ja maksudest, ravikuludest ja tehastest. Pigem annab järgmise nelja aasta poliitikatest märku see, mida keegi sinna lisab. Barack Obama lisas teaduse, digitehnoloogiad, palgalõhe, geiõigused ning mõlemas ametissastumise kõnes kliimamuutuse. George W. Bush rääkis palju kogukondadest, samuti lastevastasest vägivallast ja vangide liigsuurest arvust. Bill Clinton keskkonnast, AIDSist ja riigivõlast. Donald Trump ei rääkinud pikemalt millestki muust kui võimu inimestele tagasi andmisest ja Ameerika huvide esikohale seadmisest, kuigi ta möödaminnes mainis kosmosereise, haiguste kaotamist, energiat ja tulevikutööstust.

Teatav kriitika eelmise või eelmiste presidentide suunal ei ole ametisseastumise kõnedes midagi uut ja president Trump ei teinud seda ka oluliselt rohkem oma eelkäijatest. Küll võib öelda, et nii, nagu valimiskampaania kõnedes, nii ka nüüd – kui on võimalik näha klaasi kas pooltäis või pooltühjana, räägib tema sellest pooltühjana, olgu teemaks kuritegevus, haridus või välissuhted.

Kõige olulisema olen jätnud kõige viimaseks. Mitte kordagi, mitte ainsatki korda oma kõnes ei kasutanud president Trump sõnu „printsiip”, „ideaal” või „väärtused”. See, rohkem kui miski muu, saab minu arvates olema tema ja tema ametiaja Ameerika defineeriv tunnus. Absoluutselt kõik eelmised presidendid on öelnud, et Ameerika on küll võimas, aga seda võimsust tuleb rakendada ühiste ideaalide saavutamiseks, ühiste väärtuste eest seismiseks. On rõhutanud, et inimesed ja riigid üle maailma, kes samade väärtuste eest seisavad, on Ameerika sõbrad ja liitlased.

George Bush ütles 1989. aastal, et ainus legitiimne viis jõudu kasutada on inimeste abistamiseks teel vabaduse ja demokraatia poole. Barack Obama alustas oma ametisseastumise kõnet sellega, et tal on au seista inimeste ees, kirjeldades, mille eest ta on tänulik ning rõhutades korduvalt, et väärtuste nimel ei tohi nurki sirgeks lõigata. 2001. aastal alustas George W. Bush sõnadega, et tal on au seista ühiste väärtuste eest. Ta ütles: „Ameeriklasi ei ühenda mitte veri; meid ühendavad printsiibid ja ideaalid, mis on kirjas konstitutsioonis.” USA presidendid läbi aegade on kõnelenud oma rahvale vastutusest ja vastutustundest, nõrgemate kaitsmisest ja ühishüvest. Neid sõnu me eelmise nädala reedel ei kuulnud. Kokku 25 korda ütles president oma kõnes „Ameerika” või „ameeriklane”, rohkem kui ükski tema eelkäija viimasel poolsajandil, kuid mitte ainsatki korda ei öelnud ta oma kõnes „demokraatia”.

Mida uuelt presidendilt oodata? Suure vastutusega positsioonile asumine võib inimesi teinekord muuta, kuid see ei muuda 70-aastase juhi juhtimiskäekirja. Oodata võime seda, mida nägime kampaanias ja mida kuulsime ametisseastumise kõnes. President Trump ei tee oma mõtetest saladust, ei ütle üht ega mõtle samal ajal teist. Ta on pragmaatiline diilide tegija, kes seab omale suured eesmärgid ja pingutab kõvasti nende nimel, kuid on samas valmis ka lõikama nurgad sirgeks ja tegema kompromisse väärtuste arvelt. USAd juhitakse järgmised neli aastat nii, nagu on siiani juhitud Trumpi ärisid. Oleme ju Eestiski näinud, milline juhtimisloogika valitseb, kui ärimees saab avaliku võimu positsioonile. Donald J. Trump on mustvalge maailmapildiga ärimees, kellega saab ja tuleb kaubelda. Maailma riigijuhtide nahas hakkaksin mina kokku lugema, millist vorsti vorsti vastu on mul pakkuda. Väärtused ei tähenda uue presidendi jaoks eriti midagi, ta on valmis tõde moonutama, andma katteta lubadusi ja otsima auke seadustest, et saada oma tahtmine. Et võita, kui tema enda sõnu laenata.

Vahetult pärast kõnet National Mallil küsitletud ameeriklased ütlesid: "Nüüd meil on president, kes ei lähe kellegi ette vabandama." Kampaania käigus sai selgeks ning ametisseastumise kõnes veelkord üle korratud, et see, kui miski, on Trumpi kohta tõsi.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 23.01.17.